Viimased aastad on olnud kui ameerika mäed - oleme kogenud nii hetkelist majanduse peatumist kui ka peadpööritavat tõusu. Kui koroona alguskuudel valitses kinnisvaraturul täielik vaikus ning ostjaturg, siis veel käesoleva aasta alguses võis kohalikku kinnisvaraturgu nimetada lausa müüjate paradiisiks, kus ostjad oli pandud olukorda, kus otsuseid tuli langetada minutitega. Samas kui müüja riskid olid pea olematud. Ent kui kauaks seda palavikku jätkub? Või on see juba märkamatult möödas?
Parim müügimees on hirm
Ei ole paremat müügimeest kui hirm. Selle tõestust oleme näinud näiteks koroonaviiruse alguspäevil tühje konservi- ja tualettpaberi riiuleid vaadates. Sama fenomen tabas ka kinnisvaraportaale, kus “müüdud” sildid tekkisid rekordkiirusel kuulutustele, mis ilmselgelt ei väärinud küsitud hinda. Miks on aga meid aastakümneteks kohustustega siduva valiku tegemisel suurim argument hirm? Inglise keeles kasutatakse selle iseloomustamiseks väljendit FOMO (fear of missing out) ehk hirm jääda ilma. Taolistes olukordades võime tihti kaotada pea ning käituda teiste tegemiste järgi, ise ratsionaalselt mõtlemata. Kinnisvara ei tohiks aga olla samal pulgal WC-paberi ostmise hullusega, mis tegi küll koroonakriisi puhkedes nalja, ent paljud läksid sellega siiski kaasa mõistmata, milleks just mingit toodet poes korvi krahmata.
Kinnisvaraturg vaibub
Juba pikemat aega oleme harjunud lugema maaklerite ja kinnisvarabüroode väljahõikeid, kuidas ostjad peaksid tehingutega kiirustama. See trend on nüüd lõpusirgel. Tekib küsimus, kas ja millega see suundumus asendub. Paraku on täna tõde see, mida ükski maakler välja öelda ei julge – kinnisvaraturg hakkab mitte jahtuma, vaid suisa jäätuma. Kui kinnisvarabürood kinnitaksid turu olulist jahtumist, et mitte öelda külmumist, siis eemaldaksid nad oma müügiarsenalist seni suurima argumendi ehk hirmu ilmajäämise eest.
Tegelikkuses kasvab suurimate kinnisvaraportaalide kuulutuste maht igakuiselt umbes 25 protsendi võrra ja see tähendab, et müüjad ei pane pahatihti kinnisvara mitte müüki, vaid pigem internetti väljanäitusele. Miks ma nii väidan? Kui majandustõus oli soodne aeg müüjale, siis praegu on jäme ots ostjate käes, sest valik on suur ja ajalist survet ostuotsusteks enam pole. Kuna nüüd seisab ostja silmitsi suure valiku ja vähese konkurentsiga, on just praegu õige aeg teha läbimõeldud oste. Tundub justkui aus, et ostja saab oma valikutega korralikult tutvuda ja võtta aega enne suure otsuse tegemist, kuid nüüd on surve kogunenud müüjatele, kes peavad hindu langetama või “lisapräänikut” pakkuma, et ostja enda poole võita. Jääb mulje, nagu kinnisvaraturul poleks kunagi võimalikud win-win tehingud, sest ostjad ja müüjad pole kunagi turul samaaegselt võrdsetes positsioonides. Ent kas sellist olukorda on üldse võimalik muuta?
Kinnisvaraturu ravimine on imelihtne
Ostja ja müüja saavad vastastikku ausa tehingu teha vaid oludes, kus mõlemal pool on võimalik ratsionaalselt mõelda ning kumbagi poolt ei survestata. Lahendus sellele on tegelikult juba olemas. Eestlane on kasvanud väljendi “võlg on võõra oma” saatel ning täpselt sama tugevalt on kinnistunud ka mõttelaad, et oksjon tähendab haamri alla läinud sara.
Tegelikkuses on oksjonid maailmas laialt levinud ning mitmetes riikides ka eelistatud viis müügiks. Nii müüakse näiteks Austraalias oksjonil üle 33 protsendi kõigist eramutest ja korteritest; sama trend on kasvamas ka Inglismaal ja Iirimaal. Eesti kinnisvaramaastik võiks liikuda samal kursil - kodumaal on kvaliteetse kinnisvara oksjonitele keskendunud hetkel vaid Varakeskus.ee. Just kinnisvara oksjonitest võiks saada Eestis tõusev trend, mis muudaks kinnisvaraturu ausaks mõlemale osapoolele ja mis välistaks olukorra, kus pärast kinnisvaratehingut jääb mõlemale osapoolele mõru maik suhu – ostjale tundub, et maksis palju ning müüjale, et andis kinnisvara liiga odavalt käest ära.
